Ja saigi valmis GAZ69M

Jehuuu, viimased nokitsemised läksid teadupärast eriti visalt, kuid viimaks sai viimane tükike paigale liimitud ning nüüdseks on mudel täiesti valmis :). Tegelikult ma olin palju usinam, valmimise ja praeguse postituse vahel on pea kuu jagu aega vahet. Aga mis edasi... mudel peaks rändama Maidu valdusse, mis sellest edasi saab, pole minu otsustada, loodetavasti koheldakse seda heaperemehelikult :).

Mul on neid pabermudeleid torrentist terve müriaad tõmmatud, kui kunagi uuesti isu peale tuleb, küllap siis võtan järgmise käsile, seniks soovitan kõigil ise mõne lihtsamaga algust teha, mõnus lõõgastav tegevus.

Paberauto tehases

On toimunud selle aja sees märkimisväärsed edasiminekud, praeguseks hetkeks, mil ma seda juppi siin kirja panen, on veelgi rohkem edasi ehitatud. Keretööd on kõvasti edenenud :).
Sain lahendata mitu probleemset kohta. Näiteks varjekatte kinnitusrihmade aasade aukude tegemine keresse. Kuna mul naasklit ei olnud ja nõelaga oli jube tüütu neid auke uuristada, siis peale viivukest mõtlemist meenus mulle, et ma ju ostsin kunagi 1 mm ristlõikega puurid. Panin siis ühe trelli otsa ja suristasin augud ette :). Liimimise töö läks juba hõlpsalt.

Praeguseks on lisandunud armatuurlaud, rool, esimeste rataste porilauad, kütuse sissevõtu kork jms peenikest puru, mida esimese rapsuga nagu tähelegi ei pane :).

Sirelist hargike

Jeeehaaa!

Ja ongi valmis :), särab ja läigib nagu jõuluehe, nüüdseks on 3 kihti õli peale kantud ja on väga ilus ning mõnus käes hoida. Saladuskatte all võin öelda, et pisut on isegi kahju seda ära kinkida :). Kuid samas, kinkimise rõõmu teebki see kujutelm suuremaks, kui kingisaaja paki lahti harutab :).

Secret Santa 2013

Ehk siis lugu on järgmine, Slingshotforum.com, mille liige ma olen, korraldas vahva ürituse, osalejad loositakse paaridesse ja siis nad valmistavad teineteisele kingiks kada ning postitavad hiljemalt 1.detsembril üksteisele, et jõulude ajaks ikka pakike kindlalt kohale jõuaks :).
No kuis ma sain sellises vahvast asjast kõrvale jääda. Kuna mul kärsitus suur nagu noorel poisikesel, kes esimest korda ratta selga istub, siis teadke, et loosimine on veel olemata, aga mul kada juba seal maal et homme rändab to kenadus õlivanni iluduskuurile ;).
Ega ma väga muretsegi selle pärast, kas sobib või mitte, kui selguvad mingid nüansid, millele to praegune shooter ei vasta, mul materjali on piisavalt ja aega ning tahtmist ka et jõuan veel ühe valmis teha.
Nii aga alustame ikka algusest, suve jooksul kogutud sirelihargid olid rõvedalt, ausalt noh! lõhki kuivand, selline pragu sees et viska metsa tagasi, aga kuna ma ikka ei raatsind visata, poppis ühel hetkel pähe idee, hüva pragu, aga selle saab ju ometigi täis valada mingit vaigusegu, mis kuivab sinna kivikõvaks ja annab asjale ägedust juurde.
Te ei kujuta ettegi kui rõve mäkerdamine see oli, see vaigumöll voolab raibe igalt poolt välja ja üle ja... ühesõnaga, hiljem näete, see sinder suutis siiski mingid mullid endale sisse jätta ja ma vist pean veel mökerdama, enne kui asja õlitama asun.

Mida ma tegin? Segasin epovaiku tumeda pronksipulbriga, mida ma alles valamise käigus avastasin, metall on teadupärast raskem kui miski muu, ehk siis hoolimata usinast segamisest vajus metall prao põhja ja pinnale jäi rohkem selline "šokolaadi" karva vaiguollus. Ja ei olnd seda metallilisust nii palju kui lootsin. Kuna suurem valu oli juba tehtud, siis hiljem juurde tellitud säravama pulbriga segatud vaiku jagus vaid väga väikestesse tühemikesse.

Ja kui mäkerdamine oli suuremas osas lõppend ja vaik kõva, läks saagimiseks, päris hea trenn ma ütleks. Sirel on üks ütlemata kõva ja vintske puit. Seda saagimist jagus mul päris mitmeks päevaks, sest ühe päevaga lihtsalt ei jaksand kõike välja saagida. Peale saagimist sain veel pragusid täita ja lõpuks võis alata raspeldamise ja lihvimise töö, mis läks juba palju kiiremini.

Ja täna andsin siis suht viimase lihvi, asi on tasandatud 2500 grit-ini. Sealt edasi saaks veel mingite pastadega poleerida kõrgläikeni, aga puidu puhul ei oma see enam effekti, ma saan sama läikesuse õlide ja vahadega :). Sai tellitud saksamaalt mesimummi vaha ja ühe võõramaa taime vahasegu, pidada überhää olema mööbli tuuningul, no küllap kärab mu rallitriipudega kadale ka :).

Nagu näha siis paaris kohas on vaigutriibul ikka mull sisse jäänd (mait võtku!) ilmselt pean mingi tilga kokku segama ja üritama asja parandada. Mitte et see just lihtne ülesanne oleks, suurest purgist ühte tilka välja valada on kunst omaette. Aga eks näis. Seni on väga edev.

Saagimise võlud

Nädala lõpuks olid kõik tükid omavahel kokku liimitud ja ära kuivanud, nii sai saag pihku krabatud tõsisema tööga algust tehtud. Te ei kujuta ette, kui väga selg valutama hakkab selle vibusaega uhades, naha saab ka kenasti soojaks ja tulemuseks on räme kuhi saepuru. Ausalt öeldes ma ei saagi aru kus kohast seda sodi sellises koguses välja tuleb, saeleht on 0,3mm paks, aga puru viskab välja mehiselt :).

Põms põrandal vedeles 2x suurem kuhi kui laua peal.

Aga, et kõigile selge oleks, siis ma tegelen ülimürgiste kemikaalidega :), kirjade järgi on vähk, katk ja muud õudused garanteeritud. Muidugi mõista ma ei soovind ühtegi neist boonustest enda turja saada, seega tõmmasin aegsasti kätte ülimugavad sinisest materjalist non-lateks kindakesed, näkku surusin respika ja korraga tekkis tähtsa laborandi tunne, kes segab mingit eriti saljast keemiasodi kokku :).

Tegelikult nii hull see asi muidugist ei ole, aga pikaaegsel organismi ladestumisel on tõsisemat sorti hädad küll garanteeritud, astmast alustades ja nahahaigustega lõpetades.

Täna, pühapäeval siis haarasin raspli järele, sest väljasaetud tükk suisa karjus vormimise järele.
Aga ma raspeldasin, no ikka mehiselt, nii raspeldasin, et ka pöidla otsast ja sõrme küljest tükk minema... sepa käed noh.  Aga kogu selle hullu koguse tolmu ja sodi tootmise tulemusena hakkas käte vahel vormuma miskit ilusat ja siledat katsutavat.

Kui lihvpaberid käte vahel olid pudiks nühitud ja selg juba üsna tulivalus, pühkisin tüki alles jäänud puitu kaltsuga puhtaks ja tuli kõige põnevam osa :), õlipütil kork maha ja mäkerdamine võiski alata, tulemus muidugist oli silmale väga ilus vaadata, olen täiega rahul jee!

Shark-sling

Miskit sellist jah, see on mu  teine nokitsemise huvi. Väga noor ja värske, näis mis sellest välja tuleb, palju mul omal püsivust ja palju tellijaid tahtjaid tekib. Eesti on omadega nii perse kukkund eestlaste eneste pärast, siin vohav rehepapplus ja popsindus pidurdab igasugu ettevõtlust. Nojah see selleks.

Ostsin hunniku tööriistu ja väikese töölaua (kus teha, mul õieti polegi, ühes toanurgas tolmutan. Kusjuures selle kuramuse tolmuga peab miskit ette võtma, see raip levib igale poole), mõned lauad väärispuitu ja alul kõik settis tükk aega. Lugesin teiste meeste õpetussõnu ja harisin end youtube vahendusel.
Ja siis sai saega kallima maakodus käidud metsa langetamas :D, ok tegelt hakkisin ära ühe jalaka oksa, millelt sain 3 harki ja ühest risuhunnikust leidsin väga ilusa roosakirju süüga oksi, mis kõik kahjuks ülinobedalt lõhki kuivasid enne kui ma nende otsasid kodus tihendada sain hakata. Mõtlen mis nende lõhkiste harkidega peale hakata. Paar ideed on, aga see teostamine on kuramuse keeruline :).

Kuid praeguseks hetkeks on paar käeharjutust valmis ning esimene tellimustöö käsil ja mul endal meel rõõmus valminud kadadest.

Esimese tegin prooviks jalakast, mille puhul katsetasin viltu saetud joont. Otsa liimisin jupi kirssi, deemet see on ilus puu. Üldse viljapuud on kõik väga ilusa süüga, kui nüüd kuskil mõni üksildane puu silma hakkab, siis ilmselt sinna saag sisse rändab :). Varemalt need vanad õunapuud läksid kõik lõkkesse, nüüd katsun päästa mõne jupi meisterdamise tarbeks.

Jalakas + kirss:

Siin on tööprotsess pooleli, raspeldamise ja hiljem lihvimise faas.

Siin on asi juba lõplikult lihvitud ja õlitatud. Üks hea tuttav ütles, et õlitamine on nagu jõulukingi lahti pakkimine, kunagi ei tea mis põnevat sellest välja tuleb. Pean temaga nõustuma, õli toob esile puidu tõelise ilu.

See on to teine hark, ma kahjuks ei oska arvata, mis liigiga tegemist, kallim arvas et sirel. Võib olla ongi, ei tea. Siin on peale lihvimist tehtud klõps.

Ja siin peale õlitamist, mulle hullult meeldib see roosa sigrimigri, tundub sedamoodi, et mingi puuseen vaikselt askeldab seal sees, puit ise on kõva, aga kahtlaselt seenekahjustuse moodi näeb välja. Siin näha lõhesid ka, see hark oli neist kolmest kõige vähem lõhenenud, praod stabiliseerisin puiduliimiga. Hark istub kätte väga mugavalt ja on siidise pinnaga. 

Kui eelmine, kirsi tipuga on vasaku silmaga sihtijale, siis see parema silmaga sihtijale. Kuna ma ise olen vasaku käeline, siis viimase tegemine oli jälle pisuke väljakutse, tuli välja küll :).

Ja siin mu esimese tellimistöö algus, kõva mitu tundi sai eile arvuti taga joonestatud ja uuritud kõvemate kadameeste soovitusi, kuis nemad teinud on.

Sisu on 4x 4mm vineer, liimitud pakk seisis paar päeva vajutise all (ca 22kg), jäi väga tihe ja stabiilne. Välisküljed tulevad bocote ja wenge puidust. Plaan teha lihtne ruudumosaiik, nagu pildil näha on nikerdamist üksjagu, enne kui saab tooriku lõpuks välja saagida ja vormi andma asuda.

Nokitsemise kirg

Kuna see plogimine (kusjuures täiesti meelega vihaga kirjutasin P) on täiesti mõttetu ajaviide, aga noh, enda jaoks siin üksi kirjutan.
Kunagi ennemuistel ajal, kui ma veel väike poiss olin (1987 näiteks), tõi sugulane mulle 3 vihikut "Maly Modelarz". Mingi poolakate trükitud sari, kus igast vihikust sai nokitsemishuviline välja lõigata ja kokku kleepida arvestatava detailsusega pabermudeli. Ajaloo käigus on kolmest alles üks. Mina tublisti vanem ja kogenum ning ka kannatust jupi maad rohkem :). Ja tulid meelde need vihikud ükspäev, kui pakkusin oma kallimale, et ma võiks tema lastega koos seda allesjäänd asja ehitama hakata. No päriselus tuli see idee natsa teistmoodi välja, ma nüüd üksi teen seda, aga ega mul selle võrra vähem põnev ei ole :P. To vihik sisaldab GAZ 69M mudelit. Ja ehitamise ajalugu on selline:

 

Mõnusalt pikk pildirida. 

Ja siit tuleb teine veel: 

Siiamaani olengi hetkel pooleli jäänd, veidi olen saand ehitada tagumist kastiosa.