Saagimise võlud

Nädala lõpuks olid kõik tükid omavahel kokku liimitud ja ära kuivanud, nii sai saag pihku krabatud tõsisema tööga algust tehtud. Te ei kujuta ette, kui väga selg valutama hakkab selle vibusaega uhades, naha saab ka kenasti soojaks ja tulemuseks on räme kuhi saepuru. Ausalt öeldes ma ei saagi aru kus kohast seda sodi sellises koguses välja tuleb, saeleht on 0,3mm paks, aga puru viskab välja mehiselt :).

Põms põrandal vedeles 2x suurem kuhi kui laua peal.

Aga, et kõigile selge oleks, siis ma tegelen ülimürgiste kemikaalidega :), kirjade järgi on vähk, katk ja muud õudused garanteeritud. Muidugi mõista ma ei soovind ühtegi neist boonustest enda turja saada, seega tõmmasin aegsasti kätte ülimugavad sinisest materjalist non-lateks kindakesed, näkku surusin respika ja korraga tekkis tähtsa laborandi tunne, kes segab mingit eriti saljast keemiasodi kokku :).

Tegelikult nii hull see asi muidugist ei ole, aga pikaaegsel organismi ladestumisel on tõsisemat sorti hädad küll garanteeritud, astmast alustades ja nahahaigustega lõpetades.

Täna, pühapäeval siis haarasin raspli järele, sest väljasaetud tükk suisa karjus vormimise järele.
Aga ma raspeldasin, no ikka mehiselt, nii raspeldasin, et ka pöidla otsast ja sõrme küljest tükk minema... sepa käed noh.  Aga kogu selle hullu koguse tolmu ja sodi tootmise tulemusena hakkas käte vahel vormuma miskit ilusat ja siledat katsutavat.

Kui lihvpaberid käte vahel olid pudiks nühitud ja selg juba üsna tulivalus, pühkisin tüki alles jäänud puitu kaltsuga puhtaks ja tuli kõige põnevam osa :), õlipütil kork maha ja mäkerdamine võiski alata, tulemus muidugist oli silmale väga ilus vaadata, olen täiega rahul jee!