Klõbin klõbin...

Eile, see oli siis 27. veebruar, käisin Pärnus pildistamas Hambapolikliiniku töötajaid. Viimane sats, ca 10 inimest. Mõned neist olid täitsa kenad, siit tekkis küsimus, kui oluline on kas sind ravib ilus hambaarst või mingi kortsus vanaproua? Viimaseid oli seal pool kaadrist. Mina eelistaksin kena hambaarsti heade kogemustega ;), väga palju mängib haige ja arsti suhtes rolli psüholoogiline osa. Kui ikka kena inimene sind tohterdama asub, siis jaksab paremini kannatada kõike seda ebameeldivat mis toimuma hakkab. Samas tõenäoliselt on see väga subjektiivne.
Enivei, peale hambaarste kulgesime projektijuhiga mööda Pärnu tänavaid edasi lähemale Si-Si restoranile... eksisime ära vahepeal :D, õnneks leidsime mingi tulba otsast kaardi ja saime kadunud teeotsa jälle kätte. Wundershön! Maja on väljast ja seest lihtsalt imeline, arhitektuur on võimas ja sees on viitistud interjöri kujundamisega vaeva näha. Samas, paistab et kõiki Pärnu nooblimaid söögikohti kollitab ikka üks ja see sama ämber - muusika valik!
No pekki, kui ma lähen itaalia restorani ja mulle lastakse mingit laadasülti taustaks, eriti ei tekita seda õiget "puudet"!
Sitt sellega, ma ei hakand kommenteerima kah, kuna objektiivi ette seati väga kenad ja hõrgud itaalia road :P.
Algul mõtlesin et tuleb räme keberniit neid pildistada, ikkagi talvine aeg ja valgust jagatakse näpuotsaga. Aga, ma üllatusin meeldivalt, kui olin teinud paar testpilti. Mu ring-polaroid filtri ja välgu külge monteeritud softboxi minicombo genereeris suurepärased fotod - mõmm ütlesin mõttes ja tagusin rusikaga vastu rinda :).

Siin väike rida, et võiksite ise veenduda... võib olla te ei jaga minu vaimustust, aga ega see mind eriti ei morjenda :D



















Kui pildistamise töö oli lõppend sain selle pitsalataka nahka panna... maitses hästi, st. soovitan soojalt seda kohta külastada, kui tahate kogeda korralikku itaalia kööki ja mõnuleda ilusas paigas.